Costello pole sugugi mingi Teine Elvis, vaid hoopiski pungijärgse «uue laine» melanhoolne mügri. Hiljutise tuuri kõrghetkist ja kiiksuga stuudiopõigetest koostatud album on tavapäraselt teravkeelne ja neurootiline, kuid kõlad on karmimad ja kõledamad: Costello on hakanud rohtunud triphopradadel uitama («Honeyhouse») ja Madchesteri varemetel kuutõbise tantsu lööma («Revolution Doll»). Samas ei pane ta endiselt käest Suurt Ameerika Lauluraamatut, avades selle kahel korral Chaplini «Smilei» ja poolel korral «My Funny Valentinei» kohalt (algupooles viibides enda vanas hitis «Watching The Detectives»). Kokku on «Cruel Smile» oma nime õigustavalt süngevõitu huumoriga valimik, mis siiski on liiga huvitav, et mõjuda pelutavana. Vägevamate kodumasinate omanikud saavad plaadilt ka videoid ja muud lillekellandust lisanautlemiseks või -judisemiseks.