|
Õhulised kokkupuuted ehk ajutised kõrvast-kõrva kohtumised on ilmselt ainus lävimisviis, mis nende kahe kange loojaisiksuse, afro-ameerika muusika veteransümboli Ray «The Genius» Charlesi ning temast kakskümmend viis aastat noorema mehe, briti post-punkarite põlvkonna andekaim laulumeisterdaja Elvis «The Imposter» Costello vahel eales toiminud on. Isiklikult kohtunud pole nemad tõenäoliselt kordagi. Igatahes ei kirjuta sellest kroonikud, ei räägi raamatud, ei näita seda film. Sellegipoolest, kaudne kommunikatsioon kõnealuste kodanike vahel - ühtpidi muusikaline, teistpidi suusõnaline - on siiski aset leidnud. Kunagi. (Kuidas? Õhutsi, ikka õhutsi. Õhk suuri laevu kannab, õhk ennast võngutada ja lainetada annab, ja laineina, teadagi, heli levib. Sinusoidselt.) Tõsi, ei saa öelda, et suurmeister Charlesi ja tulevase meistri Costello katkendlik «infovahetus» oleks toona päris võrdväärne olnud. Pigem vastupidi. Eks arutagem.
Viiekümnendate aastate lõpul musta popmuusika mitmekülgsemate ja tõhusamate edendajate hulka tõusnud Ray Charlesi (mitte küll ainuisikuliseks, kuid ometi ülioluliseks) teeneks tuleb otseselt pidada klassikalise souli rajamist, aga üldisemas plaanis maksab möönda sedagi, et ka üsna suur osa «kahvanäolisest» popist, niihästi ohtrasti orkestreeritud ballaadlus kui kirglikult kähe rütmibluusimine, ehk rokkimine, kõlavad nii nagu nemad veel tihti tänapäevalgi kõlavad paljuski just tänu Ray Charlesi poolt kujundatud mallidele. Ja pole loomulikult Elvis Costellogi sest kõigest puutumata jäänud. Päris avalikult tunnistavad seda tema kaheksakümnendate alguse albumid «Get Happy» ja «Punch The Clock», tänavune stiilikirju ja varjundirohke «All This Senseless Beauty» («Kõikse mõttetu ilu») sisaldab niisuguseid viiteid varjatumas vormis ja vähemal hulgal. Aga sisaldab siiski: bluusilikult retooriline «Why Can't A Man Stand Alone» on iseäranis sedalaadi lugu, mida laulmas oleks ütlemata intrigeeriv kuulda... Ray Charlesi. Kasvõi. Sest see pala ja souli-isa Ray vääriksid teineteist igati. Charlesi - ka praegusajal, nagu näitab tema enese «Strong Love Affair» tundlikuist tõlgendusist, peenest ja paindlikust häälevalitsusest võiksid põnevasti ümber sündida mitmed teisedki Costello impressiivsemad ballaadid. Mitte vast «Kõikse mõttetu ilu» lood, millest vaiksematel ja vaguramatelgi on küljes Costello isepäiselt muutlike meloodiate ja kärmelt ümberrivistuvate tempode niivõrd tugev isikupärane shiffer, et selle ladus lahtimuukimine ja uuestikodeerimine ei pruugi tänasele Ray Charlesile lihtsalt kuigi loomulähedane või isegi päriselt kontimööda olla. («Strong Love Affair» tunneb ainult kolme käiku: nobe, poolkiire, hästiaeglane.) Küll aga võiks näiteks Costello vana originaal - «Alisoni» (1977) ja Linda Ronstadti kehvakese katteversiooni kõrval leiduda koht ka Ray Charlesi soliidsele esitusele. Miks mitte...
Miks seda mitte ei sünni, miks need kehutavad kujutelmad pole usutavasti kunagi määratud teoks saama, seda kardetavasti parandamatut põhjust mäletavad mõrudasti nii Costello ja Charles kui ka mõlema võrratu muusiku andunud austajaskonnad. Nimelt «juhtus» aastaid tagasi, et oma kolmandat albumit Ühendriikides tutvustav nooruke Elvis Costello, taltsutamatult tige kogu maailma, iseenda ja ameerikamaiste menumusamaotuste pääle, kaanis enda silmini lakku täis ja ajas vastutustundetus seisundis suust välja vastutustundetut möla. Muuhulgas teotas avalikult Ray Charlesi ja James Browni. Mille eest juhtumisi juuresviibinud eks-hipi Stephen Stills ja «sinisilmse bluusi» kunagisi populaarsemaid piigasid Bonnie Bramlett uus-Elvisele lõpuks vastu vahtimist äsasid, sest muu enam ei aidanud. - «Äärmiselt mõjus moodus lolli jutu lõpetamiseks,» märkis tagantjärele tark Costello hiljem. Ja kahetses ilget intsidenti. Mille järellained kahtlemata ka Ray Charlesi kõrvu jõudsid. Mil moel solvatu sellele reageeris, ei tea. Võibolla «oli sellest üle». Samas pole täiesti mõeldamatu, et veel nüüdki on ainus asi, mis Ray Charlesil seondub nimega Elvis Costello, mälestus kellestki nolgist, kes teda ükskord «pimedaks nürimeelseks nigeriks» sõimas.
See jutt, muide, ei püüa päädida moraaliga, et «joogu moosekandid ainult vabarnavarreteed ja elagu ikka sõbralikult, nii et poleks vaja pääle surma üksteist kummitamas käia». Või et «Costello-poiss oli täitsamees, ei peljanud oma totrust tunnistada, aga meil, näe, noriti neegriga niisama möödaminnes ja ei häbeneta midagi». Või et «kehtestatagu kuiv seadus ja lastagu marihuaana rivitult». Ei. Tegelt hoopis neljatmoodi tahab veerg ennast kokku võtta. - «Strong Love Affair» ei püüa õhust uusi ideid kaugeltki nõnda nobedasti kui Ray Charlesi noorepõlve plaadid, aga tähelepanemist väärib see mõõdukalt modernne soulialbum ikkagi sellel sisalduva muusika, mitte üksnes tegija legendaarse nime tõttu pakendil. «Kõikse mõttetu ilu» tiitlist võiks aga keskmise sõna mõttes vabalt kõrvaldada. Need kaks, mis alles jäävad, pole Elvis Costello kõigi aegade ühele õnnestunumale kauamängivale sugugi liiga lahke hinnang.
|
